Üht noormeest käinud luupainaja tervelt seitse aastat iga ööse piinamas. Niipea kui silmad kinni läinud, tulnud imeilus naisterahvas ja lasknud noormehele rinna peale. Küll katsunud mehike alt üles tõusta, aga ei jõudnud kätt ega jalgagi liigutada. Hommikul olnud mees üsna märg ja higine öösise litsumise ja hirmu pärast.

Küll otsis mees abi siit ja sealt, küll pruukis kõiksuguseid rohtusid, aga kõik näitas päris ilmaaegu olevat. Seitsme aasta pärast juhatas keegi mehe ühe väga kuulsa Taga-Valga targa juurde.

Mees tänas hea nõu eest, pani kohe hobuse rakkesse ja sõitis Taga-Valga targa juurde.

Tark oli vana halli peaga küürakas mees. Oli mõndagi näinud ja palju haigusi arstinud.

Õhtu hilja jõudis noormees sinna. Teretas vanameest ja kaebas talle silmaveega oma häda.

Vanake vaatas lahkesti ta peale ja lausus siis: "Sa oleksid pidanud juba ennemalt mu juurde tulema. Sa oled kaua kannatanud ja nagu surmavari ära lõppenud. Hea asi siiski see, et su piinaja priske tüdruk on ja mitte vana naisterahvas. Vana naisterahvaga oleks palju tööd ja tüli. Kas oled veel poissmees?"

"Ma olen veel poissmees!" vastas noormees.

"Seda parem, seda parem!" lausus vanake.

"Kas oled mõnikord mõtelnud naist võtta?" küsis vanamees edasi.

"Olen küll mitu korda mõtelnud. Aga võtan naise, kes teab, kas tige loom tedagi rahule jätab. Saab teine minu pärast veel häda sisse!"

"Kui seda kardad, siis võta luupainaja enesele naiseks!" ütles vanake. "Ta on üks edeva meelega soome neiu, kes sind enne kuskil näinud. On sind armastama hakanud ega jäta enam rahule!"